Kohila gümnaasiumi juurdeehituse ettepanek

Lugupeetud vallavalitsus.

Olen huviga jälginud kooli arenguga seonduvat ja mul on hea meel kuulda, et on jõutud ideedest konkreetsete sammudeni pakkumaks lastele ja noortele kvaliteetsemat õpikeskkonda. Usun, et see on teema, mis peaks meile kõigile korda minema. On need ju meie endi lapsed ja sugulased, kes kooli infrastruktuuri paranemisest kasu saavad. Oleme ka vallaelanikena võitnud palju Kohila Gümnaasiumi infrastruktuuri olemasolust. Kooli aulat on aastaid kasutatud kultuurisündmuste ja kontseride korraldamiseks, klassiruumides korraldatakse maja üldkoosolekuid, kokandusklassis on olnud võimalik pidada gurmeetoidu koolitusi. Kooli arengust oleks kasu meile kõigile.

Pakutud kooli juurdeehitus lahendaks mitmeid probleeme. Annaks juurde klassiruume, võimaldaks suurendada aulat ja sööklat ja teeks liiklemise turvalisemaks. Projekti vaadates on raske mitte nõustuda selle vajalikkuses ja kasulikkuses. Ainus, mis antud projekti juures pikemalt mõtlema sunnib, on selle projekti maksumus. Sarnaseid arendusi tehakse tavaliselt erinevatest fondidest tulevatest projektirahadest või Vabariigi Valitsuse toetusel. Kahjuks lähevad aga Vabariigi Valitsuse toetused gümnaasiumite vähendamisega seotud projektidele, ning nendepoolne panus Kohila gümnaasiumi arengule oleks seetõttu selle projekti osas minimaalne. Tasudes aga kooli arenduse eest laenurahadega pärandame lastele ja noortele suure laenukoorma, mis vähendab Kohila arenguvõimalusi märkimisväärselt aastakümneteks.

Olukorra lahendamiseks pakun välja idee: Peatada kooli laiendusprojekt ja asendada see kultuurikeskuse arendusprojektiga samale kinnistule.

Antud projektis oleks võimalik ära kasutada juba teostatud liiklussõlmede muutmisplaane. Uus lisaehitis sisaldaks valla tegevuseks vajalikke saale, huviruume, kokandusklassi ja sööklapinda, mida muuhulgas saaks eelisjärjekorras kasutada Gümnaasium. Praeguse kooli sööklapinna, kokandusklassi ja aula saaks ümber ehitada eraldi väiksema aernduprojekti raames puuduolevateks klassiruumideks. Kultuurikeskuse projektile saaks taodelda rahastust erinevatest kultuurifondidest ja valitsuselt, kuna tegu on kultuurihoonega, mis hetkel Kohilas puudub. See teeks kogu projekti vallale märkimisväärselt soodsamaks. Valla inimesed saaksid koolitegevust häirimata korraldada lihtsamalt õhtuseid üritusi – sünnipäevi, juubeleid, kontserte, töötubasid ja muid koosolekuid. Uus projekt arendaks lisaks kooli juurdeehitusele ka valla kultuuriruumi,  seda kõike märkimisväärselt mõistlikumate kuludega.

Ettevõtjana ja kultuuriinimesena soovin, et meie valla kultuuriruum kasvaks, lapsed ja noored saaksid kaasaegsetes ja kvaliteetsetes tingimuses omandada haridust ja seda kõike võimalikult väikse laenukoormaga.

Lugupidamisega,
Joel Võsu

Kas valid diktatuuri?

Palju õnne Eesti Vabariik 97. aastapäeva puhul. Hindan kõrgelt meie maa ja rahva vabadust, mille eest paljud on pa
nustanud magamata öid, kannatanud tagakiusu ja elanud hirmus. Mäletan enda lapsepõlvest, kuidas KGB meie kodu läbi otsis, kiskudes seintelt maha tapeete, paisates ümber kappe ja voodeid, leidmaks asitõendeid kommunistliku riigikorra vastasest tegevusest. Seda peamiselt sellepärast, et julgesime end avalikult nimetada kristlasteks. Mäletan, kuidas olin kodus endast pisut vanema õe ja vennaga, kui meie korteri ust üritati kangidega maha murda ajal, kui meie vanemad olid kodust ära. Meil olid selged juhised võõraid mitte sisse lasta. Need on hetked, mida soovin, et keegi ei peaks üle elama.

Seetõttu leian, et praegu - vabariigi aastapäeval ja Riigikogu valimisnädalal on õige hetk meelde tuletada hinda, mida oleme maksnud selle vabaduse eest, mis praegu nii enesestmõistetav tundub. Tänu Jumalale ja sadadele ja tuhandetele meelekindlatele inimestele, on meil praegu riik, kus võime vabalt elada ja rääkida oma emakeeles. Meil on võimalik kujundada ise endi olevik ja teha otsuseid tuleviku suhtes.

Oleme valinud riigikorraks esindusdemokraatia. See tähendab, et igaüks meist valib inimese, kes teda esindab seaduste loomisel ja riigi juhtimisel. Me volitame teda enda nimel otsustama. Seejuures vastutab meie poolt valitud esindaja meie ees oma valikute ja otsuste tegemisel, sest ta ei esinda ainult enda huve, vaid igaühe huve, kes temale on oma hääle andnud.

Diktatuur on demokraatia vastand, kus otsustusõigus on vähemusel, kes ei arvesta enamuse huvidega. Diktatuur võib olla pealesurutud, kuid see võib ka olla valitud. Usun, et me kõik mõsistame, milline on pealesurutud diktatuur, kuid valitud diktatuur on raskemini tuvastatav. Sellel on tihti kõik demokraatia tunnused - avalikud valimised, rahvaesindajad ja enamusesindajate toel otsuste läbiviimine. Kuid esinevad kõrvalekalded, kus esindajad ei arvesta rahva tahtega, hoidutakse rahvaküsitlustest ja rahvaesindajad keelduvad oma vaateid avaldamast. Samuti võib valitud diktatuuri leida, kui riigieelarvest tehakse valimiskampaaniaid, kasutatakse häälepüüdjaid, kes saavad küll rahvalt esindusõiguse, kuid petavad rahvast selle loovutamisel isikutele, keda rahvas ei ole volitanud.

Õnneks on vaatamata eelnevalt väljatoodule meie riigis sellegipoolest võimalik esindusdemokraatia. Seda iga nelja aasta tagant. Kuna puudub valimiste vahelisel perioodil oma hääle "tagasivõtmise" võimalus, siis peame oma valiku tegema väga suure hoolega. Enda valiku tegemisel lähtusin alljärgnevast.

• Kättesaadavus. Valisin inimese, kellega mul on võimalik vajadusel suhelda. Kindlasti ei ole võimalik valimisteesides sõnastada kõike, mis nelja aasta jooksul ette tuleb. Väga tähtis on, et minu valitud inimene oleks nõus minuga suhtlema, kui kerkib minule oluline teema, kus vajan, et mind esindataks.
• Minu kogukonnast / naabruskonnast. Kui võimalik, siis saadan ennast esindama inimese, kes elab minu lähedal ja näeb samu ühiskonnaprobleeme. Kodukandi inimene on paratamatult paremini varustatud mind esindama, kui kaugel elav.
• Sarnase maailmakäsitluse ja prioriteetidega. Loomulikult ei piisa ainult lähedusest ja kättesaadavusest. Suures osas peab kokku langema ka maailmapilt. Selles osas on loomulikult väga keeruline leida endale esindajat, kuna meil kõigil on olulised erinevad asjad - seega ma lähtusin oma valikus pigem sellest, et suur osa väärtusi kattuks, ning ülejäänus saab suhelda, kui selleks vajadus tekib.
• Suuga teeb suure linna... Valisin ennast esindama inimese, kes lisaks ideedele omab ka tulemusi. Väga lihtne on välja tulla saja väärt ideega, millest ükski pole teostatav. Ainult kogemus näitab, kes on "jutumees" ja kes on "tegude inimene".

Seda kõike simas pidades oli minu valik sellel aastal Anneliis Kõiv (308). Kui elad Kohilas või Harju- või Raplamaal ja sul ei ole esindajat, siis soovitan sul Anneliisiga ühendust võtta, uurida, kas teie maailmavaade klapib ja sobivuse korral talle oma hääl anda.

Vaatamata oma vaadetele, teen igale blogi lugejale üleskutse. Mine Valima! Minul võttis see aruvti taga istudes aega vähem kui 5 minutit. https://www.valimised.ee. Sellega näitad, et valid diktatuuri (vähemus valitseb) asemel demokraatia (rahvaesindajad valitsevad). Elektrooniliselt võtab see mõne minuti, kohale minnes umbes tunni. See on vähim, mida saad teha näitamaks, et hoolid vabadusest.

Hoiame kokku - meie rikkus on inimesed

Kohilas ei ole palju raha. Pole suuri arhitektuurilisi väärtusi ega kultuuriehitisi. Pole ülikooli, lennuvälja ega sadamat. Pole Mac'i, Ülemiste keskust ega Preemia Jäähalli. Võiks väita, et oleme vaene kogukond veidi liiga kaugel Tallinnast, et olla magala või äärelinn. Samas tean mitmeid inimesi, kes siin elavad, kes ütlevad, et ei vahetaks Kohilat ühegi teise kohta vastu. Miks? Mis teeb sellest väikesest, lookleva jõe ja vähem kui kaheksa tuhande elanikuga vallast nii erilise?

Puutudes kokku erinevate inimestega meie kogukonnas, olen aastate jooksul näinud seda, et inimesed siin on vastutulelikud, sõbralikud, hoolivad ja abivalmis. Kohila inimesed ei mõtle läbi rahakoti. Noorteüritusi korraldades näen, kuidas inimesed panustavad isetult Kohilas toimuva ürituse õnnestumiseks oma aega ja töövahendeid isegi siis, kui nad ise üritusest osa ei saa ega lõika sellest ka mingil muul moel kasu. Lihtsalt siirast ja heast südamest aidates naabril teha midagi vajalikku.

Olen näinud seda toetavat suhtumist ja kokkuhoidmist peaaegu iga kord, kui meil Kohila inimestena selleks võimalus avaneb. Olgu selleks siis kasvõi telesaated "Laulupealinn" või "Eesti otsib Superstaari". Need on olnud võimalused kogu kogukonnal panustada ja seista ühel meelel enda inimeste taga. Olgu tulemuseks võit või kaotus, on tulemusena meid üha rohkem kokku liidetud ning midagi head on kasvanud meie südametes. Oleme hakanud üksteisest rohkem hoolima ja rohkem hindama inimesi, kes on meie lähedal.

Selle kõige juures olen näinud Kohilas ainult ühte tõsisemat valdkonda, mis tekitab kogukonnas pingeid. Selleks on poliitika. Enne valimisi inimesed justkui unustavad ära, et oleme üksteist toetav ja hooliv kogukond, kes märkab abivajajat ja panustab ennastsalgavalt. Toimub polariseerumine, kus hakatakse üksteist kahtlustama ja maha tegema. Sõbrad, kellel muidu midagi üksteise vastu ei ole, lõpetavad suhtlemise. Need, kes enne olid avatud ja vastutulelikud on suletud ja kriitilised.

Sama on juhtumas ka praegu. Meie kogukonnast on kandideerimas Riigikogusse kaks väga andekat ja austusväärset inimest. Andrus Saare ja Anneliis Kõiv. Selle asemel, et asuda kogukonnana nende selja taha ja toetada neid selles keerulises väljakutses näen ükskõiksust, hoolimatust ja laimu. Kui Kohilas oleks kaks superstaarikandidaati, siis usun, et innustaksime mõlemat. Kui meilt läheks kaks inimest Olümpiale, siis elaksime mõlemale kaasa. Kui tekiks võimalus toetada, innustada ja kaasa elada meie lauljatele ja sportlastele, siis teeksime seda hoolimata sellest, kumba ise eelistame.

Kohila väärtus seisneb meie inimestes. Toetame ja innustame meie kandidaate. Anname neile tunda, et oleme nende selja taga ja elame neile kaasa. Olenemata valimistulemustest võime sellise käitumise juures olla kindlad, et meie kogukonnana võidame. Ja kui me suudame piisavalt toetavad olla, et järgmises Riigikogu koosseisus on kaks Kohila esindajat, siis on oleme jälle tõestanud teistele, mida meie juba teame - et kohila rikkus on meie inimesed.

Piisavalt hea ei ole piisavalt hea

Tänane blogipostitus on veidi erinev sellest, mida olen varem teinud. Harva, kui kirjutan, siis räägin ideedest, tõdedest ja kogemustest. Täna proovin midagi uut. Proovin teile kirjeldada inimest. Kedagi, kes on mulle viimase paari aasta jooksul olnud inpiratsiooniks ja eeskujuks oma teenimise, juhtimise, hoolimise ja südamlikkusega. Kedagi, kes on aastaid oma südant, aega ja energiat valanud ümbritsevatesse inimestesse ja kogukonda. Anneliis Kõiv aka Liis.

Tema katalüseeriva tegevuse tulemusena olen näinud kuidas lapsed, noored ja täiskasvanud mängivad kogukonnana koos. Kuidas nii noored talendid, kui ka ennast tõestanud andekad kogukonna liikmed kulutavad päevi oma väärtuslikku aega harjutades kontsertideks ja näidenditeks, et seda kõike ilma tasu saamata jagada oma naabritele ja kogukonna liikmetele. Kuidas sajad inimesed tulevad koos aega veetma üksteiselt vanu vidinaid ostes ja neid müües. Vanavanemad tantsivad oma laste kõrval tantsupõrandal. Inimesed ei ole enam rahul sellega, et kodu on kindlus vaid on valmis avama oma aiad kohvikuteks.

Oma avaliku tunnustuse võlgnen ma Liis'i otsusele minna meid esindama riigikokku. Tagasihoidliku eestlasena olen väga kitsi oma privaatsete kiidusõnadega ja veel kitsim avalikega. Samas usun, et avalik tunnustus on midagi, mida peaksime kõik õppima, et jagaksime teistele mida näeme inimestes meie ümber. Mõistan, et kui me oma kombe kohaselt vaikime, siis on Liis'i tee kordades keerulisem ja see, mida ta on meie jaoks teinud innustades meid panustama kogukonda ja julgustades meid arendama oma andeid jääb meie poolt isekalt tagastamata. Usun, et praegu on aeg, kus peaksime Liis'i julgustama ja innustama selle keerulise tee peal, mis tal ees on. Tooma esile tema potensiaali, nagu tema on seda meiega teinud läbi aastate.

Soovin tähelepanu juhtida mõnedele omadustele, mis sarnaselt artisti heale häälele, huvitavale tämbrile ja esinemisoskusele on olulised inimesel, kes mind esindab kogukonna laiemal tasandil.

Madal lävepakk. Olen kohtunud inimestega nii poliitikas, kui ka äris, kelle juurde minnes sa pead panema ülikonna selga ja lipsu ette. Inimesed, kellega suhtlemisel pead täitma formaalsusi, kes panevad sind tudma nagu nemad on kõrgemast klassist. Ma ei sooviks saata ennast esindama seesugust inimest, kuna mul ei ole võimalik talle läheneda oma murede, ideede ja vajadustega.

Olen näinud, kuidas Liis viib läbi lastelaagri etendust, kus on umbes 150 last, 70 vabatahtlikku ja 500 pealtvaatajat. On imetlusväärne, kuidas lapsed, vabatahtlikud ja pealtvaatajad julgevad oma murede, ideede ja kommentaaridega Liis'i poolde pöörduda. Laps, kes on kaotanud oma mängumõõga saab vastuse samamoodi nagu vabatahtlik, kes ei mäleta oma ülesandeid või pealtvaataja, kes küsib kus tualett asub. See näitab lisaks inimeste väärtustamisele ka hämmastavat võimekust informatsiooni hallata.

Tegude inimene. Meil kõigil on häid ideesid - nii mõnigi meist tunneb, et kui olukord oleks teistsugune ja kui antaks teostusvõimalus, siis võiksime olla edukad, kuulsad või rikkad. Samamoodi on juhtidega. Paljudel juhtidel on väga head ideed ja kavatsused, kuid paljudel on probleem teostusvõimalustes. Valimistel käiakse välja ilusad mõtted, kuid hiljem jäävad need ikka mõteteks, kuna olukorrad ei lubanud neid teostada.

Ma usun, et siinkohal ei ole mul vaja väga palju rääkida, kuna kõik, kes Liis'i teavad, võivad näha, et ta ei ole inimene, kes otsib vabandusi lahenduste asemel või kes peidab ennast võimaluste puudumise taha. Kui võimalused muutuvad, siis vajalikud asjad saavad tehtud teisiti ja ideed leiavad uue kuue.

Piisavalt hea ei ole piisav. Kunagi kuulsin sellist mõtet, et "väga hea" suurim vaenlane on "piisavalt hea". Me oleme harjunud asjadega, mis on piisavalt head. Meil on kodudes piisavalt hea suhe oma peredega. Meil on piisavalt hea haridussüsteem, piisavalt hea kogukond ja piisavalt hea toit. See tähendab, et me ei näe enam vaeva selleks, et olukord muutuks väga heaks. Võibolla ei peagi palju selleks tegema, kuid me oleme lõpetanud edasimineku, kuna kõik on ju piisavalt hea.

Meenub, kui aitasin Liis'i vabatahtlikuna lastelaagris. Olime paigaldamas tellingutest lossi, kui peale mitut tundi ehitamist, küsisime Liis'ilt, kas nii sobib? Ei sobinud, oli vaja paar meetrit teise kohta paigutada. Võtsime maha ja paigutasime ümber. Tuli väga hea! Sama käitumist olen näinud veel palju kordi - näiteks kontserdiks spordisaali lae paigaldamisel ja seinakaunistuste panekul - tehti ümber kuni oli väga hea. See annab mulle julguse usaldada, et mind esindades jätkab Liis rahuldumata piisavalt heade lahendustega et saaksime väga head.

Annan julgelt talle oma toetuse ja usaldan teda mind esindama. Kutsun ka sind üles sama tegema. Hetkel veel oma häält anda ei saa, kuid lihtne viis julgustamiseks on "Like'ida" tema FaceBook lehte või öelda talle ise midagi julgustavat.

Kohila vajab juhte

On aeg valida. Milline on see tulevik, milles soovime elada ja kes on need inimesed, kes meid juhivad sellesse tulevikku. Need väljakutsed, mis täna meie ees seisavad, erinevad mõneti nendest, mis meie ees olid eile ning ka nendest mis tulevad homme. Arukad inimesed vaatavad esmalt enda võimalustele ja siis otsivad probleemidele lahendusi, mis võimalusi ei ületaks. Samamoodi vaatavad targad juhid oma resursse ja teevad otsuseid neid kõige paremini kasutades.

Seda arvestades tulevad valimistel kandidaadid välja ideede ja lubadustega ning meie valijatena peaksime justkui nende alusel endile esindaja valima. Üks lubab paremaid jalgrattateid, teine uuendusi haridustegevuses, üks lubab suuremaid toetusi peredele, teine parendusi halduskorralduses. Kõik üritavad kasutada neid resursse, mis meie kogukonnal on, parima tulemuse saavutamiseks. Kõik üritavad parandada kogukonna valupunkte ja liikuda parema tuleviku suunas.

Olenemata meie valikust, saavad mõned probleemid lahenduse samal ajal, kui teised jäävad ootele. Mõned võimalused realiseeritakse, kui ülejäänud jäävad kasutamata. Seda kõike eeldusel, et meie juhid toimivad eetiliselt ja omakasupüüdmatult kasutades targalt inimresurssi ja finantsvõimalusi. Kohila, sarnaselt teistele valdadele ja omavalitsustele, seisab pidevalt võimaluste ja vajaduste piiril, üritades žonglööri kombel mõlemat palli samal ajal õhus hoida.

Mulle meeldib Kohilas elada. Meeldib kogukonna tunne, mis tuleb koos tehtud tegevustest, ühistest probleemidest ja eesmärkidest. Muusikalid, kontserdid, laadapäevad, kirbuturg, võrkpall, skatepark, noortekeskus, õpitoad, laagrid ja palju muud, mis hoiavad meie ühiskonda koos. Need on saanud lahutamatuks osaks sellest, mida nimetan Kohilaks, ning millest tunnen õigustatult uhkust väljaspool kodukohta liikudes. Oleksin nõus loobuma paljudest mugavustest, et säilitada ja arendada seda ühtekuuluvustunnet ja kogukonnahinge, mis siin valitseb.

Olen tänulik juhtide eest, kes on ennastsalagavalt meie kogukonda panustanud. Kes isikliku eeskujuga on juhtinud meid üksteist teenima ja hoolima oma naabrist. Seoses sellega tahaksin juhtida tähelepanu eelseisvatel valimistel sellele, et Kohila vajab juhte. Me vajame juhte, kellele tahame järgneda. Meie piiratud resursside juures ei piisa sellest, et anname oma hääle ainult valikute tegemiseks - kuhu paigutatakse finantsid ja millised seadused meil kehtivad. Vajame et lisaks valikute tegemisele meie juhid ka juhiks nii, et me tahame neile järgneda.

Piiramatu jõukuse juures saaksime lihtsalt valikute ja finantsidega saavutada märkimisväärseid tulemusi. Näiteks, omades piiramatult finantse, võiksime loobuda projektidest nagu "Teeme Ära", ning kogukonna panuse asemel palgata inimesed, kes korrastaks meie metsad ja teeääred. Saavutaksime sama tulemuse, teed saaksid korda ja metsaalused puhtaks, kuid näiliselt eduka tulemuse juures kaotaksime kogukonna tunde ja ühiselt tegemise rõõmu. Hindan juhte, kes mõistavad koostöö rõõmu tähendust ja saavad aru igaühe vajadusest olla osa lahendusest mitte ainult oma maksurahadega vaid ka oma aja, ideede ja oskustega.

Kutsun teid kõiki üles valima. Valima juhte, kes lisaks valikute ja otsuste tegemisele juhiksid meid teenima oma naabrit, panustama kogukonda ja tundma end osana lahendusest. Valima neid juhte, kes vääriks lisaks meie häältele ka meie aega ja energiat. Valima inimesi, kes on oma eeskujuga näidanud, mis tähendab üksteise teenimine. Valima juhte, kes juhivad meid mitte ainult edukama tuleviku vaid ka ühtekuuluvuse ja eneseväärikuse poole, kus igal inimesel on võimalik tunda end vajaliku ja hinnatuna.

Usk

Hommikuti söön tihti putru lootes, et see on mulle kasulik ja et see täidab minu kõhtu, käin tööl lootes, et selle kaudu saan raha, mis võimaldab mul tasuda teenuste ja kaupade eest, mida vajan või soovin kasutada. Trenni tehes loodan, et see hoiab minu tervist paremana ja mõistust selgemana, lugedes raamatuid loodan, et see toidab minu mõttemaailma ja rikastab mind ideede ja uute vaatenurkadega elule ja lahendamist vajavatele probleemidele.

Selle kaudu, et ma seda kõike teen, kinnitan ma, et usun seda mida ma loodan. Toodud näidete puhul on minu usk rajatud kogemustele - kui ma hommikul putru söönud olen, siis hiljem on mul tavaliselt lõunani kõht täis olnud, ning ma pole täheldanud imelikke terivisehädasid, mis pudru söömisega kaasneks. Samuti olen märganud, et minu tööd on saatnud tulemus, milleks on palk, mis on võimaldanud mul tasuda vajalikud maksed.

Samas on asju, millesse ma loodan, kuid mille tulemust ma väga ei usu. Aeg-ajalt olen ostnud loteriipileti, lootes sellega võita, kuid seejuures ma ei jookse kohe poodi oma olemasolevat raha lõpuni kulutama, kuna ma ei usu et ma võidaks. Selline tegevus näitab, et minu usk võitmisesse puudub.  Mõnikord loodan, et väljas on ilus ilm, kuid selle lootuse peale ma ei jookse suveriietes välja.

Samamoodi on ka muude, vähem või rohkem esiletulevate asjadega minu elus. Kui ma loodan, et usaldusväärsus on kasulikum, kui pettusega teenitud kiire raha, siis ma võibolla olen usaldusväärne, ning võibolla ei ole. Samas, kui mu lootusele lisandub usk, et hea nimi on kallis varandus, siis minu käitumine kinnitab minu lootust, ning ma loobun pettusest et omada head nime.


Kui ma loodan, et on olemas tõde, siis mõnikord ma otsin seda, kuid see ei mõjuta seda, kuidas ma elan. Samas, kui ma usun, et on olemas tõde, siis ma pean valima, kas ma soovin elada tõe või vale järgi. 


Inimlik on jätta usu küsimused otsustamata - elada lootuses, mis ei mõjuta minu käitumist nii nagu usk seda teeks. Probleem on selles, et niikaua kui ma elan ilma usuta, otsustavad teised minu käitumise võimaluste ja valikutega, mis nad mulle ette annavad. Usk on, mis kinnitab minu lootuse ja paneb mind tegutsema. Usku ei ole olemas ilma tegudeta - lootus ja arvamus jääb lootuseks ja arvamuseks, kui sa nende põhjal ei tegutse.

Kumb siis tuleb enne - kas usk või tegu? Kas minu tegu põhjustab usu tärkamise või põhjustab minu usk tegutsemise? 


Usun, et kumbki pole täielikult õige. Usun, et meie teod kasvatavad meie usku, ning meie usk muudab meie tegusid, kuid usk ja teod mõlemad tärkavad lootusest. Kuid tegevusetus tapab pika peale ka lootuse. Kui minu lootus on ka rajatud valedele ootustele, siis tegevus annab mulle kinnituse, kas lootusel on alust või ei ole. Kui ma usun, et mul on piisavalt kütust bensiinijaamani jõudmiseks, kuid mu auto paak saab enne tühjaks, siis tulemus näitab, et uskusin valet.


Selle pärast ma julgustan sind kallis sõber, kes sa seda blogi loed, mõtlema sellele, mida sa loodad - olgu selleks elu ilma pettumusteta, õnnelik abielu, usaldusväärsed sõprused, hea karjäär, hirmuvaba elu või vabadus halvast harjumusest või võlakoormast. Hakka tegutsema oma lootuse peale - sellega sa kasvatad usku. Kui sa ka tegevusega paned puusse, siis on see sellegipoolest parem, kui tegevusetus, sest tegevusega sa näed, kas lootusel on alust või ei ole.


Olen kuulnud, kuidas mõned ütlevad, et nad ei usu Jumalasse. Neil on õigus, kuna nad ei ole kunagi midagi teinud lootuse põhjal, et on olemas keegi suurem, kes hoolib nendest, kes teab, mis on neile parim. Kui ma ei tegutseks oma lootuse põhjal, siis ka minul puuduks usk. Mina ei usu Jumalasse enam ainult oma lootuse põhjal, vaid olles tegudega oma usku kinnitanud olen näinud, et see, mida ma loodan on tõde. Minu kogenused kinnitavad, et Jumal on olemas ja tegutseb minu ja minu sõprade eludes.

Ole julge!

Toitumisest

Iga päev ma söön midagi. Tavaliselt ma ei mõtle palju, mida see toit mulle teeb. Mõtlen ainult niipalju, et kui mul on kõht tühi, siis peaks midagi sööma. Soovin, et toit oleks hea maitsega, ning lahendaks tühja kõhu probleemi.

Viimased 142 päeva olen vaadanud toitumisele veidi teise pilguga, kui seda varem tegin. Tänaseni soovin, et toit maitseks hea, kuid olen õppinud andma oma ihule vastava koostisega toitu, ning mõõdetud koguses et vabaneda ebavajalikust lisakaalust, mida ma eelnevalt pidin kogu aeg kaasas kandma. Näen enda peal, et tegelikult oleneb väga suur osa minu välimusest minu enda otsustest.

Kuidas ma toitun, kuidas ma treenin. Kui palju magan ja liigun. Need on mõned asjad, mis vormivad minu välimust. Need on asjad, mis sõltuvad minu valikutest. Mul on vabadus enda keha vormida. Kas ma kasutan seda vabadust, või lasen teistel seda teha minu eest? Kas minu toitumise otsustavad reklaamid või sõltuvused? Kas ma lasen endale koguneda nii palju kohustusi, et mul pole enam aega sprodi ja une jaoks?

Valisin vabaduse. Valisin, et otsustan ise mida söön. 142 päevaga olen kaotanud üle 15 kilo oma kehakaalust. Valetaksin, kui ütleks, et see on kerge olnud. Olles harjunud sööma seda, mida parasjagu näen või soovin, oli alguses väga raske öleda ei, kui olin sünnipäeval või käisin poes endale toitu ostmas. Kuid mõne ajaga harjusin sellega. Praeguseks olen harjunud sööma väiksemas koguses, ning loobuma osadest toitudest. Vaatamata sellele, et harjumused on muutunud, on siiski aegajalt kiusatus pöörduda vanade harjumuste juurde tagasi.

Sarnaselt minu kehaga on ka minu iseloomuga. Paljud räägivad, et oleme oma saatuse orjad. Et kõik, mida teeme on tulem sellest, kuidas meid on kasvatatud, mis olukorrad meie eludes on olnud, millisest perekonnas oleme kasvanud, kus koolis käinud, jne. Usun et see ei ole tõde. Usun, et mul on vabadus vormida enda iseloomu nii nagu soovin. Ainus, mida pean õppima selleks, on õigesti toituma. Seda mitte sööki, vaid hingetoitu jälgides.

Mida ma loen, mida vaatan telekast, kust ammutan oma uudised. Kellega ma veedan oma vaba aja, kelle valin sõbraks, kellega suhtlen. Kui ma vaatan iga päev seebikaid, kus põhiteema on, kes kellega oma kaaslast petab, kus valetamine ja tagarääkimine on normaalne osa elust, siis see mõjutab, kuidas mina käitun oma kaaslaste ja sõpradega. Sama moodi, kui loen ainult uudiseid, kuusluste üleaisa löömistest, siis see vormib minu maailmpilti. See kujundab minu pilti sellest, mis on "normaalne", ning mis ei ole.

Usun, et toitumisel õigete otsuste tegemiseks vajame teadmisi. Vajame teadmisi sellest, kui palju meie keha vajab toitaineid, ning kui palju mingi toit meile neid annab. On palju erinevaid kohti, kust saame antud teadmisi ammutada. Samamoodi vajame teadmisi oma iseloomu vormimiseks. Mis on need iseloomujooned, mis on head, ning mis on need, mida me ei taha enda juures näha. Kas uhke olla on hea, või on hoopis alandlik hea olla? Kas on hea rääkida tõde või on hoopis valetamine kasulikum? Nendest teadmistest oleneb, kas peaksime õppima näiteks kuidas paremini ja veenvamalt valetada või kuidas ilma valetamiseta elus hakkama saada.

Kaalu vähendamiseks leidsin internetist raamatu "The Hacker's Diet". Sealt leidsin nii mõndagi, mida olen saanud kasutada ligi 5 kuu jooksul, et saavutada tulemust, milleni olen jõudnud. Sarnaselt olen leidnud raamatu, mis aitab mul iseloomu vormida. Selleks on Piibel. See on õpik, mille abil saan oma elu vormida nii, et valikud, mida teen, hoiavad mind vabana. Põhiline, mida mõlema raamatu juures pean jälgima on, et ainult raamatu lugemisest pole kasu. Alles tegutsedes hakkab mu elu muutuma :)

Tere tulemast

Mul on hea meel, et oled tulnud minu blogi lugema :)

Valisin oma blogi nimeks "Vali Vabadus" kuna minu jaoks on vabadus ülitähtis. Mulle meeldib elada vabana. Meeldib, kui ei ole asju, mis kontrollivad minu elu, harjumusi, mis valitsevad mind. Usun, et iga inimene soovib vabadust, kuid paljud ei mõista, mida see sõna tähendab.

Elu on teekond, kus on nii lihtne ennast vangistada harjumuste ja sõltuvustega, võlgade ja valedega, mis hiljem piiravad ja vormivad kogu edaspidise teekonna. Usun, et on viis, kuidas vabaneda ahelatest, mis takistavad valida oma teed, ning iga päev minu valikud mõjutavad, kas ma käin vabaduse teed või vangistuse teed. Minu suhtumine ümbritsevasse, minu maailmavaade, sõprused ja tegevused on minu enda kujundada, ning koos selle võimalusega vastutan ka nende tulemuste eest, milliseks minu elu kujuneb.

Kui see on masendav orjuse ja võlgade hunnik, kus sõbrad ei saa mind usaldada, ning tuttavad ei taha minuga suhelda, siis olen ise selle nii kujundanud. Aga mul on vaba valik ning ma võin ka peale vigade tegemist valida astuda välja nendest ahelatest, kahetseda, ning pöörduda vabaduse teele.

Vabana elamine vajab julgust. Tihti tähendab see oma hirmude ületamist. Pean tegema asju, mis viivad mind minu mugavustsoonist välja. Mäletan, kui väiksena soovisin vabaneda kõrgusekartusest, siis valisin käia kohtades, kus ma just seda kartust tundsin. Tegin seda nii kaua, kui hirm oli kadunud, ning selle asemel oli vabadus.

Vabana elamine vajab tarkust. Mitmed asjad vangistavad meid ilma et me algselt sellest aru saaksime. Tavaline liisinguga ostetud auto või järelmaksuga ostetud teler võivad piirata minu vabadust viisidel, mis algselt silma ei hakka. Ostes mõtlen, et mul on kindel sissetulek, ning saan väiksema summaga väga hästi hakkama. Samas saan samal ajal ju ostetut kasutada - raske oleks ju selle jaoks eelnevalt raha koguda. Ahelaid märkan alles siis, kui soovin oma ajaga midagi muud teha - soovin vahetada töökohta, või minna reisima. Olen kaotanud vabaduse lahkuda töölt, võtta palgata puhkust, minna reisidele, mida mu palk eelnevalt oleks võimaldanud. Vajan tarkust, et enne otsuste tegemist võiksin märgata ahelaid, mis osade valikute tegemisega kaasnevad.

Vabana elamine vajab usaldust. Muretsemine võib mind piirata rohkem kui vangla müürid. Eriti siis, kui muretsen asjade üle, mille üle mul mingit kontrolli ei ole, asjade üle mida mina ei saa muuta. Kui lähedased on haiged, tulevik paistab tume, masud ja krahhid möllavad ühiskonnas siis on lihtne kulutada oma aega muretsemisele. Hea on teada, et muretsemine ei too kunagi lahendusi. Kui mul pole võimalik olukordi muuta, siis võin elada olukorras kus olen vabana, teades et mul on sõber, kes on lubanud minu eest hoolitseda, ning ma ei pea kartma olukordi, mis elu minu teele toob. Usaldus Jumala vastu vabastab mind muretsemise vangistusest. Mul võib olla vabadus teha valikuid, mis on minu päralt jättes asjad mida ma ei saa mõjutada Tema hoolde.

Vali Vabadus!