Hoiame kokku - meie rikkus on inimesed

Kohilas ei ole palju raha. Pole suuri arhitektuurilisi väärtusi ega kultuuriehitisi. Pole ülikooli, lennuvälja ega sadamat. Pole Mac'i, Ülemiste keskust ega Preemia Jäähalli. Võiks väita, et oleme vaene kogukond veidi liiga kaugel Tallinnast, et olla magala või äärelinn. Samas tean mitmeid inimesi, kes siin elavad, kes ütlevad, et ei vahetaks Kohilat ühegi teise kohta vastu. Miks? Mis teeb sellest väikesest, lookleva jõe ja vähem kui kaheksa tuhande elanikuga vallast nii erilise?

Puutudes kokku erinevate inimestega meie kogukonnas, olen aastate jooksul näinud seda, et inimesed siin on vastutulelikud, sõbralikud, hoolivad ja abivalmis. Kohila inimesed ei mõtle läbi rahakoti. Noorteüritusi korraldades näen, kuidas inimesed panustavad isetult Kohilas toimuva ürituse õnnestumiseks oma aega ja töövahendeid isegi siis, kui nad ise üritusest osa ei saa ega lõika sellest ka mingil muul moel kasu. Lihtsalt siirast ja heast südamest aidates naabril teha midagi vajalikku.

Olen näinud seda toetavat suhtumist ja kokkuhoidmist peaaegu iga kord, kui meil Kohila inimestena selleks võimalus avaneb. Olgu selleks siis kasvõi telesaated "Laulupealinn" või "Eesti otsib Superstaari". Need on olnud võimalused kogu kogukonnal panustada ja seista ühel meelel enda inimeste taga. Olgu tulemuseks võit või kaotus, on tulemusena meid üha rohkem kokku liidetud ning midagi head on kasvanud meie südametes. Oleme hakanud üksteisest rohkem hoolima ja rohkem hindama inimesi, kes on meie lähedal.

Selle kõige juures olen näinud Kohilas ainult ühte tõsisemat valdkonda, mis tekitab kogukonnas pingeid. Selleks on poliitika. Enne valimisi inimesed justkui unustavad ära, et oleme üksteist toetav ja hooliv kogukond, kes märkab abivajajat ja panustab ennastsalgavalt. Toimub polariseerumine, kus hakatakse üksteist kahtlustama ja maha tegema. Sõbrad, kellel muidu midagi üksteise vastu ei ole, lõpetavad suhtlemise. Need, kes enne olid avatud ja vastutulelikud on suletud ja kriitilised.

Sama on juhtumas ka praegu. Meie kogukonnast on kandideerimas Riigikogusse kaks väga andekat ja austusväärset inimest. Andrus Saare ja Anneliis Kõiv. Selle asemel, et asuda kogukonnana nende selja taha ja toetada neid selles keerulises väljakutses näen ükskõiksust, hoolimatust ja laimu. Kui Kohilas oleks kaks superstaarikandidaati, siis usun, et innustaksime mõlemat. Kui meilt läheks kaks inimest Olümpiale, siis elaksime mõlemale kaasa. Kui tekiks võimalus toetada, innustada ja kaasa elada meie lauljatele ja sportlastele, siis teeksime seda hoolimata sellest, kumba ise eelistame.

Kohila väärtus seisneb meie inimestes. Toetame ja innustame meie kandidaate. Anname neile tunda, et oleme nende selja taga ja elame neile kaasa. Olenemata valimistulemustest võime sellise käitumise juures olla kindlad, et meie kogukonnana võidame. Ja kui me suudame piisavalt toetavad olla, et järgmises Riigikogu koosseisus on kaks Kohila esindajat, siis on oleme jälle tõestanud teistele, mida meie juba teame - et kohila rikkus on meie inimesed.