Usk

Hommikuti söön tihti putru lootes, et see on mulle kasulik ja et see täidab minu kõhtu, käin tööl lootes, et selle kaudu saan raha, mis võimaldab mul tasuda teenuste ja kaupade eest, mida vajan või soovin kasutada. Trenni tehes loodan, et see hoiab minu tervist paremana ja mõistust selgemana, lugedes raamatuid loodan, et see toidab minu mõttemaailma ja rikastab mind ideede ja uute vaatenurkadega elule ja lahendamist vajavatele probleemidele.

Selle kaudu, et ma seda kõike teen, kinnitan ma, et usun seda mida ma loodan. Toodud näidete puhul on minu usk rajatud kogemustele - kui ma hommikul putru söönud olen, siis hiljem on mul tavaliselt lõunani kõht täis olnud, ning ma pole täheldanud imelikke terivisehädasid, mis pudru söömisega kaasneks. Samuti olen märganud, et minu tööd on saatnud tulemus, milleks on palk, mis on võimaldanud mul tasuda vajalikud maksed.

Samas on asju, millesse ma loodan, kuid mille tulemust ma väga ei usu. Aeg-ajalt olen ostnud loteriipileti, lootes sellega võita, kuid seejuures ma ei jookse kohe poodi oma olemasolevat raha lõpuni kulutama, kuna ma ei usu et ma võidaks. Selline tegevus näitab, et minu usk võitmisesse puudub.  Mõnikord loodan, et väljas on ilus ilm, kuid selle lootuse peale ma ei jookse suveriietes välja.

Samamoodi on ka muude, vähem või rohkem esiletulevate asjadega minu elus. Kui ma loodan, et usaldusväärsus on kasulikum, kui pettusega teenitud kiire raha, siis ma võibolla olen usaldusväärne, ning võibolla ei ole. Samas, kui mu lootusele lisandub usk, et hea nimi on kallis varandus, siis minu käitumine kinnitab minu lootust, ning ma loobun pettusest et omada head nime.


Kui ma loodan, et on olemas tõde, siis mõnikord ma otsin seda, kuid see ei mõjuta seda, kuidas ma elan. Samas, kui ma usun, et on olemas tõde, siis ma pean valima, kas ma soovin elada tõe või vale järgi. 


Inimlik on jätta usu küsimused otsustamata - elada lootuses, mis ei mõjuta minu käitumist nii nagu usk seda teeks. Probleem on selles, et niikaua kui ma elan ilma usuta, otsustavad teised minu käitumise võimaluste ja valikutega, mis nad mulle ette annavad. Usk on, mis kinnitab minu lootuse ja paneb mind tegutsema. Usku ei ole olemas ilma tegudeta - lootus ja arvamus jääb lootuseks ja arvamuseks, kui sa nende põhjal ei tegutse.

Kumb siis tuleb enne - kas usk või tegu? Kas minu tegu põhjustab usu tärkamise või põhjustab minu usk tegutsemise? 


Usun, et kumbki pole täielikult õige. Usun, et meie teod kasvatavad meie usku, ning meie usk muudab meie tegusid, kuid usk ja teod mõlemad tärkavad lootusest. Kuid tegevusetus tapab pika peale ka lootuse. Kui minu lootus on ka rajatud valedele ootustele, siis tegevus annab mulle kinnituse, kas lootusel on alust või ei ole. Kui ma usun, et mul on piisavalt kütust bensiinijaamani jõudmiseks, kuid mu auto paak saab enne tühjaks, siis tulemus näitab, et uskusin valet.


Selle pärast ma julgustan sind kallis sõber, kes sa seda blogi loed, mõtlema sellele, mida sa loodad - olgu selleks elu ilma pettumusteta, õnnelik abielu, usaldusväärsed sõprused, hea karjäär, hirmuvaba elu või vabadus halvast harjumusest või võlakoormast. Hakka tegutsema oma lootuse peale - sellega sa kasvatad usku. Kui sa ka tegevusega paned puusse, siis on see sellegipoolest parem, kui tegevusetus, sest tegevusega sa näed, kas lootusel on alust või ei ole.


Olen kuulnud, kuidas mõned ütlevad, et nad ei usu Jumalasse. Neil on õigus, kuna nad ei ole kunagi midagi teinud lootuse põhjal, et on olemas keegi suurem, kes hoolib nendest, kes teab, mis on neile parim. Kui ma ei tegutseks oma lootuse põhjal, siis ka minul puuduks usk. Mina ei usu Jumalasse enam ainult oma lootuse põhjal, vaid olles tegudega oma usku kinnitanud olen näinud, et see, mida ma loodan on tõde. Minu kogenused kinnitavad, et Jumal on olemas ja tegutseb minu ja minu sõprade eludes.

Ole julge!